Portugal ehitab oma AI, mitte USA oma

Euroopa tahab oma AI-d

Kui keegi väidab, et AI tulevik on lihtsalt OpenAI, Google ja Meta vahel ära jagatud, siis Portugal tõstis nüüd käe ja ütles: “Vabandust, meil on ka keel. Ja riik. Ja natuke eneseväärikust.” See on väikeriigi kohta üsna mõistlik reaktsioon, kui sinu digitaalset tulevikku kirjutavad inimesed, kelle jaoks Euroopa keeled on vahel nagu lisand friikartulite kõrvale.

Portugal käivitas oma esimese riikliku avatud lähtekoodiga AI-mudeli. Uudis tuleb Reutersi vahendusel ning selle tuum on lihtne: mudel on mõeldud portugali keele ja kohalike kasutusstsenaariumite jaoks ning arendajatele vabalt kättesaadav. Allikana on päeva uudis leitav siit: Reuters: Portugal launches its first open-source national AI model.

See ei ole lihtsalt “Portugal sai endale ChatGPT moodi asja” tüüpi nunnu digiuudis. See on Euroopa jaoks märksa suurem küsimus: kas riigid tahavad oma avalikud teenused, koolid, kohtud, haiglad ja keeleandmed siduda USA pilvefirmadega nagu pangakaardi lapse Fortnite’i kontoga — või ehitada vähemalt mingi osa kriitilisest AI-taristust ise?

Miks Portugal seda teeb?

Alustame kõige lihtsamast: keel. Suured AI-mudelid oskavad inglise keelt suurepäraselt, sest internet on inglise keelt täis nagu Tallinna-Tartu maantee reede õhtul autosid. Portugali keel on küll suur maailmakeel, aga ikkagi ei ole see sama fookusega kui inglise keel. Eesti keelest rääkimata. Kui mudel on treenitud peamiselt ingliskeelse maailma peal, siis väiksemate keelte puhul hakkab ta vahel kõlama nagu välismaalane, kes on kolm kuud Duolingot teinud ja nüüd tahab vallavalitsuse määrust kirjutada.

Siin tuleb mängu open-source (avatud lähtekood). See tähendab, et mudeli kood, kaalud või kasutamise alused on vähemalt mingis ulatuses avalikult kättesaadavad. Arendajad saavad seda uurida, kohandada ja oma teenustesse panna. Mitte nii, et iga päring käib läbi mõne USA ettevõtte musta kasti, kus keegi ütleb sulle hiljem hinnakirjaga: “Palju õnne, sõltuvus on valmis.”

Riiklik AI model (tehisintellekti mudel) ei tähenda tingimata, et riik hakkab ise Silicon Valleyks. Pigem tähendab see, et riik tahab omada vähemalt ühte tööriista, mille puhul ta saab küsida: milliste andmetega see töötab, kelle väärtusi see peegeldab, mis keeles see päriselt hästi hakkama saab ja kuhu kasutajate info liigub.

USA platvormid ei ole heategevus

Siin tuleb küüniline osa. Suured AI-ettevõtted räägivad väga palju sellest, kuidas nad “võimestavad inimkonda”, “aitavad loovust” ja “toovad teadmised kõigini”. Väga tore. Samal ajal saadavad nad arveid, koguvad kasutusandmeid, ehitavad platvormilukku ja muudavad arendajad oma ökosüsteemi üürnikeks. See pole kuri vandenõu. See on lihtsalt äri. Raha läheb sinna, kus sõltuvus muutub korduvaks makseks.

Kui avalik sektor ehitab kõik AI-teenused ainult välistele suletud platvormidele, siis tekib kolm probleemi. Esiteks hind: alguses on odav, hiljem on “ettevõttepakett”. Teiseks kontroll: kui mudel muutub, muutub ka teenus. Kolmandaks andmed: alati ei ole selge, kuhu sisestatud info läheb, kuidas seda logitakse ja kas seda kasutatakse hiljem mudeli parandamiseks.

Portugal ei lahenda ühe mudeliga kõiki neid probleeme. Aga ta liigutab nuppu õiges suunas. Ta ütleb: meil peab olema vähemalt alternatiiv. Ja alternatiiv on tehnoloogias võim. Kui sul on ainult üks tarnija, ei ole sul strateegiat. Sul on ostukorv.

Reutersi põhjal on Portugali mudel suunatud kohalikele vajadustele ning see on vabalt kättesaadav arendajatele. See detail on oluline, sest AI ei muutu kasulikuks pressikonverentsil. AI muutub kasulikuks siis, kui mõni arendaja paneb selle tööle maksuameti vormide, koolitekstide, kohaliku omavalitsuse dokumentide või klienditoe peal. Ehk seal, kus päris inimesed päriselt vihastavad.

Mis asi on AI-suveräänsus?

AI-suveräänsus kõlab nagu sõna, mille mõni Brüsseli ametnik leiutas pärast kolmandat espressot. Tegelikult on mõte üsna lihtne: riik või piirkond tahab kontrollida oma kriitilist tehisintellekti taristut. See hõlmab andmeid, keelt, arvutusvõimsust, reegleid ja seda, kes lõpuks otsustab, kuidas süsteem käitub.

Kui su koolide, haiglate ja kohtute abisüsteemid töötavad täielikult välise firma teenusel, siis sõltud selle firma hindadest, reeglitest ja poliitikast. Kui homme muutub teenuse kasutustingimus, siis sina ei hääleta. Sina lihtsalt loed e-kirja pealkirjaga “Uuendasime tingimusi”, mis on korporatiivne vaste lausele “me tegime, mis tahtsime”.

LLM (suur keelemudel) on AI, mis oskab teksti mõista ja luua. Ta ei “mõtle” nagu inimene, vaid ennustab järgmisi sõnu tohutu mustrite võrgustiku põhjal. Kujuta ette väga nutikat papagoid, kes on lugenud läbi suure osa internetist, aga kellel pole endal pangakaarti, südametunnistust ega tädi Maali elukogemust.

Sellise mudeli väärtus sõltub sellest, mis keeles ja mis andmetega teda õpetati. Kui õpetusmaterjal on kohaliku keele ja kultuuri poolest lahja, siis saad tulemuseks korrektse, aga veidi plastmassise teksti. Nagu supermarketist ostetud tomat veebruaris: punane küll, aga hinge pole.

Miks see Eestile torkab?

Eesti peaks seda uudist vaatama väga tähelepanelikult. Meile meeldib rääkida digiriigist. Õigusega. ID-kaart, e-teenused, X-tee, e-residentsus — ilus lugu. Aga AI-ajastul ei piisa sellest, et sul on head digivormid. Küsimus on, kes aitab neid vorme täita, tõlgendada, kontrollida ja kasutajale inimkeeles selgitada.

Eesti keel on väike. Väga väike. See tähendab, et turujõud üksi ei pruugi tagada suurepärast eestikeelset AI-d. Suured firmad toetavad eesti keelt piisavalt, et demo näeks enam-vähem viisakas välja. Aga kas nad optimeerivad mudeli kohalike õigusaktide, ametikeele, murrete, koolisüsteemi ja avaliku sektori vajaduste jaoks? Võib-olla. Kui see aitab neil raha teenida. Siin tulebki Matt Levine’i osa: jälgi raha, mitte pressiteadet.

Kui Eesti tahab, et AI päriselt toetaks eesti keelt, peab keegi selle eest maksma, seda kureerima ja vastutama. Mitte tingimata kõik nullist ehitama. Aga strateegiliselt peab riigil olema plaan. Muidu saab meist klient, mitte kujundaja.

Kui riik ei ehita oma keelele AI-taristut, ehitab keegi teine selle talle. Ja siis saad sa täpselt nii palju kontrolli, kui kasutustingimused lubavad.

Avatud mudel ei ole võluvits

Oluline täpsustus: avatud lähtekoodiga mudel ei ole automaatselt parem, odavam ega turvalisem. See on nagu kööginuga. Väga kasulik, kui tead, mida teed. Väga kehv idee, kui annad selle pimesi kontoriprinteri kõrvale ja ütled: “innovatsioon”.

Open-source annab läbipaistvust ja kohandamisvõimalust. Aga see nõuab ka inimesi, kes oskavad mudelit käitada, testida, turvata ja parandada. Kui riigil pole pädevaid tiime, muutub avatud mudel lihtsalt GitHub (koodijagamise keskkond) trofeeks. Ilus vaadata, raske kasutada.

Inference (AI vastuse loomine) maksab raha. See on hetk, kus mudel päriselt töötab ja vastust genereerib. Suured mudelid vajavad GPU (AI-arvutuste kiip) võimsust, elektrit, jahutust ja haldust. Ehk isegi kui mudel on “tasuta”, ei ole selle kasutamine tasuta. Tasuta kutsikas ei tähenda tasuta koeratoitu.

Fine-tuning (mudeli peenhäälestamine) võib aidata mudelit konkreetse ülesande jaoks paremaks teha. Näiteks kohaliku omavalitsuse dokumentide kokkuvõtmiseks, kliendikirjade sorteerimiseks või eestikeelsete õigusaktide seletamiseks. Aga ka siin tuleb mängu kvaliteet: kehvade andmetega peenhäälestatud mudel on nagu halb kokaraamat — enesekindel, aga tulemus kõrvetab panni ära.

Euroopa mängib hilja, aga mängib

Euroopa on AI-võidujooksus sageli nagu inimene, kes jõuab peole siis, kui teised juba taksot tellivad. USA-l on hiigelplatvormid, kapital, kiibid ja riskijulgus. Hiinal on riiklik koordineerimine ja tohutu turg. Euroopal on regulatsioon, kohvikud ja väga tugev tunne, et keegi peaks koostama raamistiku.

Aga see ei tähenda, et Euroopa on mängust väljas. Euroopa tugevus võib olla usaldusväärne, keeleliselt mitmekesine ja avaliku sektori vajadustega sobiv AI. Mitte tingimata kõige suurem mudel. Vaid kõige paremini valitsetud mudel. See kõlab vähem seksikalt kui “uus superintelligentsus”, aga haigla infosüsteemi või kohtudokumendi puhul on igav töökindlus parem kui särav hallutsinatsioon.

Hallutsinatsioon (AI väljamõeldud fakt) on hetk, kus mudel ütleb enesekindlalt vale asja. Avalikus sektoris ei ole see naljakas. Kui AI soovitab vale toetust, tõlgendab valesti seadust või genereerib olematu viite, siis ei saa ametnik öelda: “Ups, mudel oli loominguline.”

Seepärast sobib riikliku mudeli idee hästi Euroopa AI-määruse ja digisuveräänsuse jutuga. Euroopa ei taha ainult kiiret AI-d. Ta tahab kontrollitavat AI-d. Vahel liiga kontrollitavat, jah. Aga avaliku sektori puhul on see parem probleem kui täielik kontrolli puudumine.

Kus on Eesti mudel?

Siin muutub uudis Eestile ebamugavalt praktiliseks. Meil on keeletehnoloogia kompetents olemas. Meil on ülikoolid, teadlased, andmekogud ja digiriigi kogemus. Meil on ka krooniline kalduvus teha pilootprojekt, nimetada see strateegiaks ja siis loota, et keegi teine hooldab seda viis aastat.

“Eesti mudel” ei pea tähendama ühte hiiglaslikku rahvuslikku superaju. Pigem võiks see olla kihiline lähenemine. Väiksemad erimudelid avalikule sektorile. Eestikeelsed andmekogud kvaliteetselt puhastatud kujul. Turvalised kasutuskanalid ametnikele. Selged reeglid, millal AI võib aidata ja millal inimene peab otsustama. Ja jah, mõõdetav kvaliteet, mitte ainult ilus demo konverentsil.

Kui tahad näha, kuidas AI ja regulatsiooni teema laiemalt kokku jookseb, loe ka meie varasemat lugu AI valupunktidest, kohtuasjadest, regulatsioonist ja avatud mudelitest. See on sama pusle teine serv.

Samuti on oluline töökohtade ja organisatsioonide läbipaistvus. Kui asutus hakkab kasutama AI-d dokumentide, personalitöö või kliendisuhtluse juures, peab inimene teadma, millal masin mängus on. Selle kohta kirjutasime praktilisemalt loos AI tööläbipaistvuse raamistikust HR-ile.

Kes sellest võidab?

Portugali sammust võidavad esimesena arendajad. Kui mudel on avatud ja piisavalt hea, saavad nad ehitada kohalikke tööriistu ilma, et iga prototüüp muutuks välisplatvormi arveks. Võidavad ka ülikoolid ja teadlased, sest nad saavad mudelit uurida. Võidab avalik sektor, kui ta oskab seda targalt hankida ja juurutada.

Aga kõige suurem võit võib olla keeleline. AI-ajastul muutub keel infrastruktuuriks. See ei ole ainult kultuuriküsimus, kuigi see on ka seda. Kui sinu keel ei tööta hästi AI-süsteemides, siis sinu inimesed töötavad kehvemate tööriistadega. Punkt. See tähendab aeglasemat haldust, kehvemat klienditeenindust, halvemaid õppematerjale ja vähem konkurentsivõimelisi ettevõtteid.

Väikeriikide jaoks on küsimus karm: kas meie keel on AI-maailmas täisväärtuslik töökeel või dekoratiivne rahvuslik aksessuaar? Umbes nagu rahvariided presidendi vastuvõtul — ilus, aga igapäevaselt Excelit ei täida.

Mis võib valesti minna?

Palju. Esiteks võib mudel olla tehniliselt nõrk. Avatud ei tähenda automaatselt kasulik. Teiseks võib puududa ökosüsteem. Kui arendajad ei võta mudelit kasutusele, jääb see ametlikuks digimonumendiks. Kolmandaks võib avalik sektor mudelit üle müüa. AI ei asenda pädevaid ametnikke, juriste ega õpetajaid. Ta võib neid aidata. See vahe on oluline.

Neljandaks tuleb turvalisus. Kui mudelit kasutatakse avalikes teenustes, peab olema selge, milliseid andmeid tohib sinna sisestada. Isikuandmed, terviseandmed, kohtuasjad ja ärisaladused ei ole mänguasjad. “Aga mudel tundus tark” ei ole andmekaitse strateegia.

Viiendaks on poliitiline tsükkel. AI-taristu vajab pikaajalist rahastust. See ei sobi hästi nelja-aastase poliitilise tähelepanuakna sisse, kus iga uus minister tahab oma logo ja uut nime. Mudelid vajavad hooldust, mõõtmist, uuendamist ja kasutajatuge. Ehk palju igavat tööd. Just seda, millest head süsteemid koosnevad.

Mida see sulle tähendab?

Kui oled tavaline Eesti lugeja, ei pea sa homme Portugali mudelit alla laadima. Aga sa peaksid hakkama küsima paremaid küsimusi. Kui sinu töökoht võtab kasutusele AI-tööriista, küsi: kas see oskab eesti keelt päriselt hästi? Kuhu lähevad sisestatud andmed? Kas tulemusi kontrollib inimene? Kas tööriist on ostetud mugavusest või valitud strateegiliselt?

Kui oled ettevõtja, vaata Portugali sammu kui signaali. Kohalik keel ja kohalikud kasutusjuhtumid on ärivõimalus. Eestikeelne klienditugi, dokumendihaldus, koolitusmaterjalid, õigustekstide kokkuvõtted, meditsiinilised selgitused — need ei vaja alati maailma suurimat mudelit. Nad vajavad usaldusväärset, hästi kohandatud ja kuluefektiivset lahendust.

Kui oled poliitik või ametnik, siis palun ära tee sellest järjekordset “AI strateegia 2035” PDF-i, mida keegi ei ava. Tee väike, mõõdetav ja praktiline asi. Näiteks riiklik eestikeelsete avalike tekstide kvaliteetne andmekogu. Või turvaline AI-liivakast omavalitsustele. Või hankereegel, mis nõuab keelekvaliteedi ja andmekaitse mõõtmist, mitte ainult müügiesitluse säravat slaidi.

Portugali uudis on väike, aga suund on suur. Euroopa ei saa AI-võidujooksu võita ainult reeglitega. Ta peab ehitama ka tööriistu. Ja Eesti ei saa loota, et keegi teine teeb eesti keele AI-s piisavalt oluliseks. Keele väärtus ei teki mudelisse iseenesest. Keegi peab selle sinna panema.

Lõplik küünilis-praktiline soovitus: kasuta suuri USA AI-teenuseid julgelt, aga ära abiellu nendega ilma varalepinguta. Eesti jaoks tähendab see avatud mudelite katsetamist, oma keeleandmete korrastamist ja kriitiliste avalike teenuste puhul kontrolli hoidmist kodu lähedal. Sest kui tuleviku digiriik räägib eesti keelt nagu kehv tõlkemasin, siis pole see enam digiriik. See on lihtsalt kallis juturobot rahvariietes.