Sissejuhatus: Kui masin haarab pintsli
Kujuta ette stseeni: sa jalutad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) uues ja säravas hoones Põhja-Tallinnas. Õhus on tunda värsket värvi, laserlõikuri kõrbelõhna ja seda seletamatut “loomingulist pinget”, mis tekib siis, kui sajal tudengil on korraga tähtaeg kukkumas. Sa astud ühte stuudiosse ja näed tudengit, kes ei olegi küünarnukkideni savine ega hoia käes pintslit. Ta istub ekraani taga ja trükib: “Sürrealistlik Tallinna vanalinn, maalitud Konrad Mägi stiilis, aga küberpungi elementidega, 8k, dramaatiline valgus.”
Mõne sekundi pärast ilmub ekraanile pilt, mis võtab hinge kinni. See on lummav, see on uus ja see on… masina tehtud. Kas see tudeng on geenius või petis? Kas see on kunstiajaloo järgmine peatükk või selle lõppvaatus? See ei ole enam teoreetiline arutelu kohviku nurgas; see on reaalsus, mis on raputanud EKA seinu ja pannud Eesti kunstnikud oma pintsleid ja õigusi üle vaatama.
Selles artiklis sukeldume tehisintellekti ja kunsti keerulisse suhtesse. Uurime, kuidas EKA suhtub nendesse uutesse “digitaalsetesse pintslitesse”, miks autoriõiguse juristid on järsku kõige nõutumad inimesed kunstimaailmas ja kas masin suudab kunagi päriselt tunda seda loomepiina, mis on seni olnud vaid inimkonna pärusmaa. Kas AI on kunstniku parim sõber või tema suurim konkurent? Võta tass kohvi ja vaatame, mis värvi on tulevik.
- EKA katsetab: Akadeemia on hakanud AI-tööriistu integreerima, kuid see tekitab tudengite ja õppejõudude seas elavat arutelu.
- Autoriõigus on segane: Praegune seadusandlus ei tunnista AI-d autorina, mis tekitab juriidilise halli ala.
- Loovus muutub: Kunstniku roll nihkub käeliselt tegevuselt kontseptsiooni ja “promptimise” suunas.
- Inimfaktor jääb: AI suudab sünteesida, kuid tähenduse ja emotsionaalse sügavuse andmine jääb endiselt inimese kanda.
EKA ja AI: Kas akadeemia on valmis?
Eesti Kunstiakadeemia on alati olnud koht, kus traditsioonid kohtuvad mässuga. Seal õpitakse endiselt klassikalist maali ja skulptuuri, aga samas on EKA olnud esimeste seas, kes võtab omaks uue tehnoloogia. Tehisintellekt ei ole erand. Viimasel ajal on EKA sotsiaalmeedia kanalites ja isegi kampaaniates märgatud AI-genereeritud pilte, mis on tekitanud tudengite seas nii vaimustust kui ka pahameelt [1].
Mõned tudengid näevad AI-s võimsat tööriista, mis aitab neil kiiremini visandada, katsetada värvilahendusi või luua keerulisi 3D-struktuure, mille modelleerimine käsitsi võtaks nädalaid. Teised aga pelgavad, et see devalveerib nende rasket tööd. Kui keegi saab “maalida” meistriteose viie sekundiga, siis miks peaks keegi teine veetma neli aastat anatoomiat ja perspektiivi õppides?
See on sarnane debatile, mis tekkis siis, kui fotograafia esimest korda areenile astus. Maalikunstnikud kartsid, et nende aeg on läbi. Tegelikult aga vabastas fotograafia maalikunsti vajadusest olla realistlik, andes tõuke impressionismile ja modernismile. Võib-olla teeb AI sama – vabastab kunstniku “käsitööst” ja sunnib teda keskenduma puhtale ideele. Kui soovid näha, kuidas AI muudab teisi kultuurivaldkondi, loe ka artiklit Seto leelo ja AI-süntesaator.
Kas masin saab olla loov? Loovuse uus definitsioon
Siin jõuame filosoofilise pähklini. Mis on loovus? Kas see on võime luua midagi täiesti uut või on see lihtsalt olemasolevate elementide uus ja üllatav kombinatsioon? Kui me vaatame tehisintellekti, siis see ei loo midagi “tühjalt kohalt”. See on treenitud miljonite inimeste loodud piltide peal. See on nagu üliintelligentne kollaažimeister, kes suudab sünteesida mustreid ja stiile kiirusel, mis on inimesele hoomamatu.
Kuid kas see on loovus? Paljud kunstnikud väidavad, et AI-l puudub “hing” – see ei tea, mida ta teeb, tal pole emotsioone, mälestusi ega kavatsust. See on lihtsalt statistiline tõenäosus, et teatud pikslid peaksid olema kõrvuti. Aga kui vaataja tunneb pilti vaadates emotsiooni, siis kas on vahet, kes selle lõi? See on küsimus, mis on pannud meid ümber mõtlema, mida me kunstis väärtustame.
“AI ei ole kunstnik, ta on peegel. Ta peegeldab tagasi kogu inimkonna visuaalset ajalugu, aga ta vajab inimest, kes ütleks, kuhu see peegel suunata.”
See tähendab, et loovus nihkub. See ei ole enam ainult “kuidas” (tehniline oskus), vaid üha enam “mida” ja “miks” (kontseptsioon ja tähendus). Kunstnikust saab kuraator, kes valib masina pakutud tuhandete variantide seast selle ühe, mis kõnetab. See on uus tase, kus inimene ja masin tantsivad koos. Sarnast dünaamikat näeme ka meelelahutusmaailmas, kus reeglid on veelgi karmimad – loe lähemalt artiklist Oscarid keelavad AI-näitlejad ja -stsenaariumid.
Autoriõiguse miiniväli: Kellele kuulub koodi looming?
Kui sa oled jurist, siis AI-kunst on sinu jaoks nagu jõulud, mis kestavad igavesti. Praegune autoriõiguse süsteem on loodud maailma jaoks, kus autor on alati inimene. Aga mis saab siis, kui autor on algoritm? USA-s on juba langetatud otsuseid, et AI-genereeritud teostele ei saa anda autoriõigust, sest puudub “inimlik autorlus” [2].
Eestis ja Euroopas on olukord sarnane, kuid veelgi keerulisem. Probleem on kahesuunaline. Esiteks: kellele kuulub tulemus? Kas kasutajale, kes kirjutas prompti? Kas tarkvara loojale? Või on see üldse vabavara? Teiseks: kust pärinevad andmed? AI on treenitud kunstnike tööde peal ilma neilt luba küsimata või neile maksmata. See on tekitanud tohutu pahameelelaine kunstnike seas, kes tunnevad, et nende endi loomingut kasutatakse nende endi asendamiseks.
See on juriidiline hall ala, mis vajab kiiret lahendust. Juba praegu näeme kohtuasju suurte tehnoloogiahiidude vastu. Kunstimaailm ootab selgeid reegleid, mis kaitseksid loojaid, aga ei lämmataks innovatsiooni. See on nagu metsik lääs, kus šerif on alles teel.
Kunstniku uus roll: Kuraatorist koodikirjutajani
Kas see tähendab, et traditsiooniline kunstnik on välja suremas? Kaugeltki mitte. Aga tema roll on muutumas. Me näeme uue põlvkonna kunstnikke, keda kutsutakse “prompt-artistideks”. Nende pintsliks on keel. Nad peavad valdama kunsti ajalugu, kompositsiooni ja värviteooriat paremini kui kunagi varem, et suunata masinat looma täpselt seda, mida nad ette kujutavad.
Kuid on ka vastureaktsioon. Mida rohkem on maailmas täiuslikku, masina loodud digitaalset kunsti, seda rohkem hakkame me väärtustama “inimlikku viga”. Me hakkame väärtustama pintslitõmmet, mis ei ole täiuslik, savi, millel on sõrmejäljed, ja paberit, mis on kergelt kortsus. See on nagu vinüülplaatide renessanss digitaalsel ajastul. Me igatseme autentsust.
Kunstnikust saab üha enam strateeg ja visionäär. Tehniline teostus muutub kättesaadavamaks, mis tähendab, et konkurents kolib ideede tasandile. See on hirmutav, aga ka vabastav. See tähendab, et igaüks, kellel on hea idee, saab selle ellu viia, olenemata sellest, kas tal on “kindel käsi” või mitte. See on kunsti demokratiseerimine.
Tulevik: Kas pintsel jääb alles?
Nii et mis saab edasi? Kas EKA-st saab “Eesti Koodiakadeemia”? Vaevalt. Inimene on loov olend ja meil on alati vajadus luua midagi oma kätega. Aga me ei saa eirata tõsiasja, et tehisintellekt on siin, et jääda. See on uus meedium, nagu oli õlivärv, fotograafia või Photoshop.
Tuleviku kunstnik on tõenäoliselt hübriid. Ta oskab maalida, ta oskab voolida, aga ta oskab ka AI-ga vestelda. Ta kasutab masinat, et avastada uusi vorme, mida inimmõistus ei suudaks välja mõelda, ja siis annab ta neile vormidele inimliku tähenduse. See on “tehisarukas” kunst, mis ühendab masina arvutusvõimsuse ja inimese emotsionaalse intelligentsuse.
Me oleme alles selle teekonna alguses. See on segane, see on hirmutav ja see on uskumatult põnev. Aga üks on kindel: kunst ei kao kuhugi. See lihtsalt vahetab nahka. Ja võib-olla ongi see kõige kunstilisem asi üldse – pidev muutumine ja uuestisünd. Kui soovid näha, kuidas AI muudab meie igapäevaelu veelgi praktilisemalt, loe artiklit Rohepööre AI jõul.
Korduma Kippuvad Küsimused
Kas AI-genereeritud pilt on päris kunst?
See sõltub sellest, kuidas sa kunsti defineerid. Kui kunst on emotsiooni tekitamine vaatajas, siis jah. Kui kunst on inimliku pingutuse ja käelise oskuse tulemus, siis paljude jaoks mitte. Tõenäoliselt kujuneb AI-kunstist omaette žanr.
Kas ma võin AI-ga tehtud pilte müüa?
Jah, sa võid neid müüa, kuid pead olema teadlik juriidilistest piirangutest. Paljudes riikides ei saa sa neile autoriõigust, mis tähendab, et keegi teine võib sinu pilti kopeerida ilma sinu loata. Samuti kontrolli kasutatava AI-tööriista kasutustingimusi.
Kuidas EKA suhtub AI kasutamisse tudengitöödes?
EKA-s puudub hetkel ühtne range reeglistik, kuid üldine suund on läbipaistvuse ja eetilise kasutamise poole. Tudengitel soovitatakse AI kasutamist deklareerida ja kasutada seda pigem abivahendina, mitte lõpptulemusena.
Viited
- [1] Novaator: Kunstnikud pelgavad töö tehisintellektile kaotamist
- [2] NJORD Law: Tehisintellekti (AI) omandiõigused
- [3] Eesti Foto: AI loomingule ei saa autoriõigusi anda
