Kas oled kunagi mõelnud, et kui räägid tehisintellektiga, siis kas ta ikka päriselt mõistab,
mida sa mõtled? Eriti, kui jutt läheb sügavuti Eesti kultuuri, meie veidra huumori või selle
kurikuulsa iroonia peale? Meie, eestlased, oleme ju tuntud oma otsekohesuse, aga samas
ka varjatud naljade ja sügavate mõtiskluste poolest. Aga kas AI-d see kõik “kotib”? Või on ta
lihtsalt üks nutikas papagoi, kes kordab meie sõnu, mõistmata nende tegelikku sisu?
Sukeldume sügavale tehisintellekti ja Eesti kultuuri keerulisse, aga põnevasse
suhtesse. Uurime, kuidas AI-d treenitakse, et ta suudaks mõista midagi enamat kui pelgalt
sõnu ‒ et ta tabaks meie meelelaadi, meie ajalugu ja seda erilist “eestlaslikkust”, mis meid
teistest eristab. Kas AI loodud sisu on kunagi “päriselt” eestlaslik? Või jääb ta igavesti
külmaks ja kalkuleerivaks masinaks, mis meie hingeelu ei hooma?
Sisukord
Eesti hing – kõva pähkel tehisintellektile
Eesti kultuur on kui vanaema kootud kindakirjas – täis peeneid mustreid, sügavaid tähendusi ja ootamatuid keerdkäike. Meie keel on ainulaadne, meie ajalugu on tihedalt läbi põimunud võitluste ja ellujäämisega, mis on vorminud meie kollektiivset teadvust. Ja siis on veel see huumor. See must, eneseirooniline, sageli teistele arusaamatu huumor, mis on meie rahvusliku identiteedi lahutamatu osa. Kuidas peaks üks algoritm, mis on treenitud peamiselt ingliskeelsete andmetega, sellest kõigest aru saama?
Eesti kultuur ja AI
Tehisintellekti treenimine on nagu lapse kasvatamine – sa annad talle ette tohutul hulgal infot ja loodad, et ta õpib sellest mustreid leidma ja maailma mõistma. Aga kui see “laps” kasvab üles peamiselt Ameerika popkultuuri ja globaalsete meemide keskel, siis kuidas ta peaks mõistma näiteks “Arno kooliminekut” või “Kevade” sügavamat kultuurilist konteksti? Nagu ERR Novaatoris hiljuti ilmunud eksperiment näitas, on isegi populaarsetel keelemudelitel raskusi Eesti kultuuri ja keele peensuste tabamisega [1].
Keelemudelite katsumused Eesti radadel
Novaatori eksperiment, kus testiti viie populaarsema keelemudeli (Grok, Claude Sonnet, Gemini, ChatGPT ja Llama 3.1) teadmisi Eesti keele ja kultuuri kohta, andis mõtlemapanevaid tulemusi. Selgus, et kuigi mõned mudelid, nagu Grok, suutsid eesti keelt paremini mõista, jäi kultuuriline kontekst neile sageli kättesaamatuks. Näiteks küsimusele “Mis juhtub, kui Arno koolimajja läheb?” vastasid mudelid sageli üldiselt või ekslikult, sest nad polnud lugenud A. H. Tammsaare “Kevadet” – teost, millele laienevad autoriõigused ja mis seetõttu ei pruugi olla treeningandmetes [1].
See toob esile olulise probleemi: AI mudelite treenimiseks kasutatavad andmed on sageli globaalsed ja ingliskeelsed. Väikeste keelte ja kultuuride, nagu eesti keel ja kultuur, spetsiifiline sisu on aga piiratud. Eesti Keele Instituudi hallatav ühendkorpus ja veebiandmed on küll abiks, kuid need ei pruugi sisaldada piisavalt sügavuti minevat kultuurilist materjali, mis aitaks AI-l mõista meie rahvuslikku hingeelu [1].
Andmete dilemma: väike tiik, suur kala
Väike Eesti andmete ookeanis
Kujuta ette, et sa proovid õpetada AI-d tundma Eesti rahvariideid, kui talle on näidatud ainult globaalseid moekatalooge. Või proovid selgitada talle, miks “tere, tibla” on irooniline nali, kui ta on treenitud ainult viisakusreeglite peal. See ongi see “väikese tiigi” probleem. Eesti on väike, aga meie kultuuriruum on tihe ja nüansirikas. Meie andmed on piiratud, võrreldes hiiglaslike ingliskeelsete andmekogumitega, millel enamikku AI-mudeleid treenitakse.
See tähendab, et iga eestikeelne tekst, iga kultuuriline viide, iga nali on kulla väärtusega. Me peame hoolikalt kureerima ja märgistama andmeid, et AI saaks õppida mitte ainult sõnu, vaid ka nende taga peituvat tähendust. See on aeganõudev ja ressurssimahukas töö, aga ilma selleta jääb AI igavesti pinnapealseks ja “robotlikuks”.
Huumori ja iroonia krüptiline kood
Eesti huumor on sageli peen, varjatud ja kontekstist sõltuv. Meie iroonia on kui salakood, mida mõistavad vaid need, kes on meie kultuuriruumis kasvanud. Kuidas peaks AI seda dešifreerima? See ei ole lihtsalt sõnade tuvastamine, vaid emotsioonide, kavatsuste ja sotsiaalsete normide mõistmine. AI-l on raske mõista, et “ega sa ometi loll pole” võib olla nii siiras mure kui ka terav iroonia, olenevalt kontekstist ja rääkija toonist.
AI ja Eesti iroonia
Selleks, et AI suudaks huumorit ja irooniat tabada, on vaja sügavamat kontekstuaalset mõistmist. See eeldab, et AI-l on ligipääs mitte ainult tekstile, vaid ka teadmistele meie ajaloost, ühiskonnast, isegi meie rahvuslikest traumadest ja võitudest. See on nagu proovida õpetada robotit tantsima rahvatantsu, andes talle ette ainult sammude kirjeldused – ilma muusika, rütmi ja emotsioonita jääb see alati kohmakaks ja elutuks.
Robotikeelest “eestlaslikkuseni”: kas AI suudab olla päriselt meie?
Tehisarukas.ee artiklis “Tehisaru kasutamine turunduses: sisuloome, reklaamid ja SEO” räägitakse “robotikeelest” – üldsõnalisest, emotsioonitust ja klišeedest tulvil tekstist, mis ei tekita lugejas mingit tunnet [2]. See on just see, mida me tahame vältida, kui AI loob sisu Eesti kultuuri kohta. Me ei taha, et meie rahvuslikud aarded kõlaksid nagu masintõlge või tühi turundusjutt.
Et AI loodud sisu oleks “päriselt” eestlaslik, peab see olema:
- Autentne: See peab kõlama nagu oleks selle kirjutanud eestlane, mitte robot. See tähendab õiget tonaalsust, keelelisi nüansse ja kultuurilisi viiteid.
- Emotsionaalne: See peab suutma edasi anda tundeid – olgu see siis uhkus meie ajaloo üle, kurbus kaotuste pärast või rõõm meie saavutuste üle.
- Kontekstuaalne: See peab mõistma, millises olukorras ja kellele sisu on suunatud. Sama nali ei tööta igas olukorras ja iga publiku ees.
- Nüansirikas: See peab tabama meie keele peensusi, murdeid, vanasõnu ja kõnekäände, mis annavad meie keelele sügavuse ja rikkuse.
See ei tähenda, et AI peaks hakkama ise luuletusi kirjutama või rahvatantse looma. Pigem peaks ta olema tööriist, mis aitab meil meie kultuuri paremini mõista, säilitada ja edasi anda. Ta peaks olema nagu nutikas abiline, kes tunneb meie lugusid ja oskab neid õiges kontekstis esitada.
Kuidas vältida “robotikeelt” ja säilitada brändi oma hääl?
Tehisarukas.ee annab head nõu, kuidas vältida “robotikeelt” ja säilitada brändi unikaalne hääl isegi siis, kui kasutatakse AI-d sisuloomeks [2]. Need põhimõtted on täiesti rakendatavad ka Eesti kultuuriga seotud sisu loomisel:
- Anna AI-le selge brändihääle brief: Määratle, milline on sinu “eestlaslik” hääl – kas see on vanaema tarkus, noore startupperi sära või metsavendade kangekaelsus? Anna AI-le ette näiteid tekstidest, mis esindavad seda häält.
- Kasuta inimlikkuse kontrollnimekirja: Enne sisu avaldamist kontrolli, kas see on emotsionaalne, kontekstuaalne ja nüansirikas. Kas see kõlab nagu eestlane oleks selle kirjutanud? Kas see tekitab tundeid?
- Keskendu personaale ja kontekstile: Ära loo sisu “kõigile”. Mõtle, kellele sa kirjutad ja millises olukorras. Kas see on suunatud noortele, vanematele, linnainimestele või maainimestele? Igal grupil on oma keelekasutus ja kultuurilised viited.
- Toimetamine ja faktikontroll on kohustuslik: AI võib hallutsineerida ja fakte moonutada. Inimese pilk on alati vajalik, et tagada sisu õigsus ja kultuuriline sobivus.
Tulevik on nüüd: AI kui kultuuripartner
Kuigi väljakutsed on suured, on tehisintellektil tohutu potentsiaal olla Eesti kultuuri hoidja ja edendaja. Kujuta ette AI-d, mis aitab meil digitaliseerida vanu rahvalaule, tõlkida kirjandust uutesse keeltesse, luua interaktiivseid õppematerjale meie ajaloo kohta või isegi aidata noortel avastada oma juuri läbi virtuaalreaalsuse kogemuste.
AI ei pruugi kunagi “päriselt” mõista meie hingeelu samamoodi nagu inimene, aga ta võib olla võimas tööriist, mis aitab meil seda hingeelu säilitada ja jagada. See on nagu nutikas tööriistakast, mis on täis uusi võimalusi. Meie ülesanne on õppida seda tööriistakasti õigesti kasutama, et AI teeniks meie kultuuri, mitte ei lahjendaks seda.
Kokkuvõttes ei ole küsimus selles, kas “AI-d kotib”, vaid selles, kuidas meie suudame AI-d “kottima panna”. Kuidas me suudame talle õpetada, et Eesti kultuur on väärtus, mida tuleb hoida ja edasi anda. See on pikk ja põnev teekond, aga iga samm sellel teel viib meid lähemale tulevikule, kus tehnoloogia ja traditsioonid käivad käsikäes.
Tulevik on koostöö: AI kui Eesti kultuuri võimendaja
Kuigi me oleme rääkinud palju väljakutsetest, ei tasu unustada, et tehisintellekt pakub ka tohutult võimalusi Eesti kultuuri hoidmiseks ja edendamiseks. AI ei ole vaenlane, vaid potentsiaalne partner, kes võib aidata meil oma pärandit uuel ja põneval viisil avastada ja jagada.
Kujutle näiteks, et:
- AI aitab meil digitaliseerida ja analüüsida meie arhiive. Me saame luua interaktiivseid andmebaase vanadest fotodest, dokumentidest ja helisalvestistest, mis on kättesaadavad kõigile huvilistele.
- AI aitab meil luua personaalseid kultuurikogemusi. Näiteks võiks AI soovitada sulle raamatuid, filme ja muusikat, mis põhinevad sinu huvidel ja eelistustel, aidates sul avastada uusi ja põnevaid teoseid Eesti kultuurist.
- AI aitab meil õpetada eesti keelt ja kultuuri uutele põlvkondadele. Interaktiivsed keeleõppe rakendused, virtuaalreaalsuse kogemused ja mängud võivad muuta õppimise lõbusaks ja kaasahaaravaks.
- AI aitab meil tõlkida meie kirjandust ja kunsti teistesse keeltesse, muutes selle kättesaadavaks laiemale publikule üle maailma.
Need on vaid mõned näited sellest, kuidas AI võib rikastada meie kultuurielu. Oluline on, et me ei kardaks tehnoloogiat, vaid õpiksime seda kasutama oma eesmärkide saavutamiseks. Meie, eestlased, oleme alati olnud nutikad ja kohanemisvõimelised. Nüüd on aeg näidata, et me suudame ka tehisintellekti panna teenima meie kultuuri ja rahvuslikku identiteeti.
Kokkuvõtteks: Kas AI-d siis kotib?
Niisiis, kas AI-d kotib Eesti kultuur? Praegu veel mitte päriselt. Ta on nagu andekas õpilane, kes on küll kiire õppija, aga kellel puudub veel elukogemus ja sügavam mõistmine. Ta suudab korrata sõnu ja lauseid, aga ei taba alati nende taga peituvat tähendust, emotsiooni ja irooniat.
Aga see ei tähenda, et me peaksime lootuse kaotama. Vastupidi, see on meie võimalus ja vastutus õpetada AI-d tundma meie kultuuri, meie keelt ja meie meelelaadi. See on pikk ja keeruline protsess, mis nõuab aega, pühendumist ja koostööd teadlaste, arendajate, kultuuritegelaste ja igaühe vahel, kes hoolib Eesti kultuuri tulevikust.
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus selles, kas AI on “päriselt” eestlaslik, vaid selles, kas me suudame luua AI, mis on meie kultuurile kasulik ja rikastav. AI, mis aitab meil oma lugusid paremini jutustada, oma pärandit hoida ja oma identiteeti tugevdada. Ja see on juba midagi, mis peaks meid kõiki “kottima”.
Viited
[1] ERR Novaator. “Eksperiment: milline keelemudel tunneb eesti keelt ja kultuuri”. Kättesaadav: https://novaator.err.ee/1609944062/eksperiment-milline-keelemudel-tunneb-eesti-keelt-ja-kultuuri
[2] Tehisarukas.ee. “Tehisaru kasutamine turunduses: sisuloome, reklaamid ja SEO”. Kättesaadav: https://tehisarukas.ee/tehisaru-kasutamine-turunduses/
