Autonoomsed sõidukid Tallinn-Tartu maanteel

Sissejuhatus: Kas roolis on kummitus või kood?

Kujuta ette: sa istud Tallinnas bussi, mis peaks sind viima Tartusse. Sa sätid end mugavalt sisse, avad raamatu ja järsku märkad midagi kummalist. Juhiistmel ei ole kedagi. Ei mingit kurja pilguga bussijuhti, kes su piletit kontrolliks, ega isegi rooli, mis iseenesest pöörleks. On vaid ekraanid, vaikus ja maantee, mis libiseb su alt läbi 110 kilomeetrit tunnis. Kas see on halb unenägu pärast liiga kanget kohvi või Eesti järgmise viie aasta plaan?

Me oleme harjunud, et Eesti on “e-riik”. Me valime internetis, deklareerime makse sekunditega ja meie lapsed õpivad programmeerimist enne, kui nad oskavad lipsusõlme teha. Aga kui asi puudutab füüsilist maailma – asju, mis kaaluvad kaks tonni ja liiguvad suurel kiirusel –, siis oleme me olnud pigem ettevaatlikud. Kuni praeguseni. Autonoomsed sõidukid ei ole enam lihtsalt Silicon Valley mänguasjad; need on siinsamas, meie oma idufirmade laborites ja peagi ka meie maanteedel.

Tallinn-Tartu maantee on Eesti vereringe peamine arter. See on koht, kus kohtuvad äri, haridus ja pühapäevased visiidid vanaema juurde. Aga kas see on valmis masinateks, mis ei vaja puhkepause ega tee inimlikke vigu? Selles artiklis sukeldume sügavale Eesti isesõitvate sõidukite maailma. Uurime, kui kaugel on meie taristu, mida arvavad seadused, kuidas meie startupid nagu Auve Tech ja Clevon maailma vallutavad ning kas Eesti talv on autonoomia suurim vaenlane või hoopis parim õpetaja.

Eesti startupid: Auve Tech, Clevon ja teised pioneerid

Kui me räägime isesõitvatest autodest, siis enamik inimesi mõtleb Teslale või Google’i Waymole. Aga tegelikult toimub tõeline revolutsioon siinsamas, Tallinna ja Viljandi vahel. Eesti on suutnud luua ökosüsteemi, kus väikesed ja paindlikud ettevõtted teevad asju, millest hiiud alles unistavad.

Võtame näiteks Auve Tech-i. Nende isesõitvad süstikud on juba aastaid Tallinna tänavatel ja loomaaedades tiirelnud. Nende uusim mudel, MiCa, on loodud spetsiaalselt selleks, et tulla toime keeruliste oludega. Nad ei püüa asendada suurt maanteetransporti üleöö, vaid keskenduvad “viimase miili” lahendustele ja suletud aladele. Aga nende ambitsioon on globaalne – MiCa süstikud on juba jõudnud isegi Jaapani turule [1].

Ja siis on Clevon. Viljandist tuule tiibadesse saanud ettevõte, mis arendab autonoomseid kullerroboteid. Nad olid esimesed Euroopas, kes said loa sõita mehitamata sõidukitega avalikel teedel. Nende robotid ei ole lihtsalt mänguasjad; need tarnivad toidukaupu ja pakke Tallinnas, Vilniuses ja isegi Texases. See on praktiline autonoomia, mis säästab kulusid ja vähendab heitmeid. Kui soovid näha, kuidas AI aitab meil saavutada rohe-eesmärke, loe ka artiklit Rohepööre AI jõul.

Taristu valmisolek: Kas maantee on piisavalt nutikas?

Isesõitev auto on ainult nii hea, kui on tee, millel ta sõidab. Tallinn-Tartu maantee on viimastel aastatel teinud läbi suure arengu – meil on uued 2+2 lõigud, nutikad liiklusmärgid ja valgustus. Aga kas sellest piisab autonoomseks tulevikuks?

Täielik autonoomia (SAE tase 4 ja 5) vajab enamat kui lihtsalt siledat asfalti. See vajab “suhtlevat” taristut. See tähendab V2I (Vehicle-to-Infrastructure) tehnoloogiat, kus teeäärsed sensorid annavad autole teada, et kurvi taga on libe või et kilomeetri pärast on liiklusõnnetus. See vajab ka katkematut ja madala viiteajaga 5G võrku, et auto saaks reaalajas suhelda pilvega ja teiste sõidukitega.

Eesti Transpordiamet on siin aktiivne osaline, testides erinevaid lahendusi. Aga tõsi on see, et kogu Tallinn-Tartu maantee katmine sellise tehnoloogiaga on kallis ja aeganõudev. Praegu oleme faasis, kus autod peavad suuresti lootma omaenda sensoritele, mis on nagu pimedas kobamine võrreldes sellega, mida nutikas maantee pakuks. See on nagu vahe tavalise telefoni ja nutitelefoni vahel.

Regulatsioon: Kes vastutab, kui kood eksib?

See on küsimus, mis hoiab juriste öösiti üleval. Kui isesõitev auto teeb avarii, siis kes on süüdi? Kas omanik, kes magas tagaistmel? Kas tarkvaraarendaja, kes kirjutas koodi? Või hoopis sensoritootja, kelle LiDAR-it tabas poriprits?

Eesti on siin olnud julge teeraja. Meil on loodud seadusandlik raamistik, mis lubab isesõitvate sõidukite testimist ja kasutamist teatud tingimustel. Meil on isegi “isesõitvate sõidukite ekspertgrupp”, mis nõustab valitsust. Aga täielik vastutuse küsimus on endiselt hall ala. Praegu peab igal isesõitval sõidukil olema kaugtugi või “teledriver”, kes saab vajadusel juhtimise üle võtta. See on nagu Elmo teenus, kus auto tuuakse su ukse ette kaugjuhtimise teel [2].

Regulatsioon peab käima käsikäes tehnoloogiaga. Kui me oleme liiga karmid, lämmatame innovatsiooni. Kui oleme liiga leebed, seame ohtu inimelud. Eesti on leidnud siin kuldse kesktee, olles avatud testimisele, kuid hoides turvalisust prioriteedina. See on osa meie laiemast visioonist olla tehisarukas riik. Loe ka artiklit Tehisintellekti kasutamine Eestis: väljakutsed ja võimalused.

Eesti talv: Autonoomia tuleproov

Kui sa suudad sõita Eestis, suudad sa sõita igal pool. See on lause, mida isesõitvate autode arendajad armastavad. California päikesepaiste all on lihtne olla tark, aga proovi leida teed keset lumetormi Tallinn-Tartu maanteel, kus teemärgistus on kadunud ja sensorid on jääkihiga kaetud.

Lumi, jää ja sool on sensorite suurimad vaenlased. LiDAR-kiired peegelduvad lumehelvestelt tagasi, tekitades “müra”. Kaamerad ei näe läbi tuisu. See on koht, kus Eesti arendajad saavad särada. Meie startupid treenivad oma algoritme just nendes rasketes oludes. See on meie konkurentsieelis. Kui Auve Tech-i buss suudab sõita Eesti talves, on see palju väärtuslikum toode kui see, mis on testitud ainult Arizona kõrbes.

Tulevikus näeme tõenäoliselt hübriidlahendusi – suvel täielik autonoomia, talvel suurem inimkontroll või teledriving. Aga tehnoloogia areneb kiiresti. Juba praegu kasutatakse termokaameraid ja radarit, mis näevad läbi lume ja udu paremini kui inimsilm.

Tulevikuvaade: 5 aasta plaan või igavene unistus?

Nii et kas viie aasta pärast sõidame me Tallinnast Tartusse isesõitva bussiga? Vastus on: tõenäoliselt jah, aga teatud mööndustega. Me ei näe tõenäoliselt veel täielikku, igas olukorras toimivat autonoomiat kõikidel teedel. Aga me näeme autonoomseid busse spetsiaalsetel radadel või kindlatel maanteelõikudel.

Viie aasta pärast on isesõitvad kullerid meie linnapildis tavaline nähtus. Me näeme rohkem teledriving-lahendusi, kus üks inimene juhib korraga kümmet autot distantsilt. Ja me näeme Tallinn-Tartu maanteel esimesi autonoomseid veokeid, mis liiguvad “konvois” (platooning), kus esimest autot juhib inimene ja teised järgnevad talle automaatselt.

“Autonoomia ei ole lüliti, mis lülitatakse sisse ühel päeval. See on järkjärguline protsess, kus masinad võtavad üle üha rohkem ülesandeid, kuni me ühel päeval märkame, et me polegi enam ammu rooli puudutanud.”

Eesti on sellel teekonnal suurepärases positsioonis. Meil on tehnoloogia, meil on julgus ja meil on vajadus. Meie väiksus on meie tugevus – me suudame muuta oma riigi üheks suureks testlaboriks. Ja see on põnev aeg, kus elada. Nii et järgmine kord, kui sõidad Tallinnast Tartusse, vaata korraks kõrvalreas sõitvat autot. Võib-olla naeratab sulle sealt vastu mitte inimene, vaid koodirida.

Korduma Kippuvad Küsimused

Viited

• [1] Trade with Estonia: Estonian robots on the move: tested locally, used globally
• [2] Auve Tech: Innovative Solutions in Autonomous Shuttles
• [3] Clevon: Autonomous Robot Carriers for Last-Mile Delivery